Pahal nõial Baabal hakkas ükskord nii igav, et mõtles hea nõiaga tüli üles kiskuda. Ta süüdistas teda oma käsilaste saatmises tema aladele, kes olevat tema vilju varastanud ja hävitanud. Kättemaksuks lubas ta sama hea nõia maadel teha. Hea nõid Smilla sai sellise ülekohtu tõttu maruvihaseks ja loomulikult tegi ta enda poolt kõik võimaliku, et pahale nõiale väekalt vastu astuda.

   Varsti asuski paha nõid oma abilistega rünnakule. Ta saabus tähtsalt arvukate kronkside, kes kujutasid endast ilma lehtedeta kõverikke puid, ja kraaksuvate ronkade saatel, keda oli nii palju, et taevalaotus muutus peaaegu üleni mustaks. Kronksid kiskusid maast taimi välja ja peksid oma okstega laiali kõike, mis ette jäi. Rongad, keda juhtis paha nõia peamine abiline Kraaks, tõmbasid oma nokkadega ribadeks lehti, lilli ja vilju.

   Kaua nad oma laastamistööd siiski teha ei saanud, kuna hea nõid astus neile oma väega kiirelt vastu. See koosnes suurtest uhketest tammedest, metshaldjatest ja ta oma lastest. Võimsad puud võitlesid ennastsalgavalt vihaste kronksidega, imepisikesed haldjad haakisid end ronkade sulgede vahele ning hakkasid neid näpistama ja okastega torkima, nii et linnud ei saanud enam ebamugavustundes oma hävitustööd hästi jätkata. Samal ajal võtsid Ville ja Valle omale kätte võlutorukesed, millest läbi puhudes võimendus õhupahvakas nii palju kordi, et see muutus tugevaks tuuleks. Nad puhusid lärmakate ja sõjakate ronkade suunas, mille tulemusel need nii kaugele eemale paiskusid, et nad ei jõudnud enam tagasi lennata ja loobusid rünnakust. Ronk Kraaks jõudis oma perenaise juurde alles päevi hiljem. Metshaldjad lasid end lindude küljest enne tugevaid tuuleiile lahti ja võtsid nüüd kronksid ette. Nad tekitasid neile kõverikele tegelastele kõdi, mistõttu need ei suutnud täie innuga enam võitlusele keskenduda. Tammed kasutasid olukorda kenasti ära ja sundisid kronkse taganema.

   Kui paha nõid aru sai, et võit polegi nii kindel, kargas ta hea nõia ette ja röökis talle: „Saada oma jurakad siit ära või ma uputan su alad üle!“

   „Ah et ma peaks siis laskma su kronksidel siin lihtsalt laamendada või? Võid sellest vaid unistada!“ karjus Smilla vastu ja vilistas nii valjusti, et ehmatusest jätsid isegi puud omavahelise võitluse. Korraga oli kuulda tiibade kahinat ja möirgeid ning vaatevälja ilmus tohutu suur draakon, kes mulda ja muru õhku lennutades raskelt sealsamas kõrval maandus. Ta vaatas hirmuäratava pilguga vaenlaste poole ja oli valmis käsu peale kohe tegutsema. Paha nõid astus paar sammu tagasi ja ei suutnud midagi öelda.

   Hea nõid ähvardas: „Kui sa siit oma väega otsekohe minema ei lähe ja meid rahule ei jäta, annan oma ustavale draakonile korralduse kronksid tuleleekidega üle külvata ja siis sul pole enam seda uhket sõjaväge!“

   Paha nõid nägi, et siin nende jõud üle ei käi ja mõistis, et parem on hullemat vältida. Ta polnud arvestanud sellise trumbiga nagu ülivõimas draakon. Sisistades taganes ta oma võitlejatega ja pidi tunnistama kaotust. Kui ta hiljem häbiga kõige üle järele mõtles, pidas ta oma tegu ikka üsna inetuks ja tobedaks ning isegi saatis heale nõiale vabanduse. Kindlasti ei tekkinud tal enam kunagi tahtmist hea nõia maadele tungida.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee