Kord kui hea nõid taas oma koduümbruse metsas jalutas, kuulis ta ühtäkki ebameeldivaid helisid, nagu taoks keegi kepiga vastu puutüvesid. Ta kortsutas kulmu ja ruttas pahameele kasvades hääle suunas. Pärale jõudes nägigi ta ühte juba suuremat poissi, kes omaette midagi pomisedes ringi liikus ja samal ajal käes oleva puuroikaga muudkui igale poole lajatas – oma osa said nii põõsad, puutüved kui pikem rohi.

   „Tere! Mida sa nüüd oma arust teed?“ kõnetas hea nõid poissi.

   Poiss võpatas, sest ilmselgelt oli ta nii omas maailmas viibinud, et selline ootamatu kohtumine teda kohkuma pani. Nähes ühte natuke pahast naisterahvast, kadus ta esialgne ehmatus kiiresti ja ta mõtles, kuidas ruttu järjekordsest tüütust õiendamisest pääseda, kuna temaga juhtus päris sageli nii, et keegi, eriti naised, temaga ta käitumise pärast tõrelesid. „Niisama jalutan,“ vastas ta Smillale.

   „Või nii,“ ütles hea nõid käsi puusa pannes, „kas jalutamise juurde käib siis selline ogar vehkimine ka?“

   Poiss ohkas tüdimusest ja lausus heale nõiale natuke ülbel toonil: „Kuule, tädike, korja marju või mida sa siin teedki, edasi ja jäta mind rahule.“ Seejärel pööras ta end minekule.

   Hea nõid tundis, kuidas ta sisemiselt juba keema hakkas, nii et piltlikult öeldes võis iga hetk kaas pealt lennata. „Oota, poiss, ma küsin, kas sa ei arva, et teed taimedele, lilledele ja puudele haiget, kui neid lööd?!“ hüüdis ta poisile järele. Too hakkas naerma ja hõikas vastu: „Misasja, see pole küll normaalne jutt… Ega nad loomad või inimesed ole!“

   Korraga seisis hea nõid otse poisi ees, nii et ta ehmatades paar sammu tagasi astus. „Mis su nimi on?“ küsis Smilla. Enne kui poiss midagi mõelda jõudis, pomises ta oma nime: „Romet“.

   „Võta teadmiseks, Romet, et kõigil on valus, kui neile haiget teha, mitte ainult loomadel ja inimestel,“ jätkas hea nõid. „Ma tõesti loodan, et see sulle meelde jääb ja sa seda mõistad.“

   „Jaajahh,“ kostis poiss juba üsna ärritatult ja sammus edasi. Natuke eemale jõudnud, heitis ta vargsi pilgu üle õla ja veendunud, et hea nõid seda märkab, virutas ta meelega Smilla kiusuks oma puuroikaga vastu lähedal oleva põõsa oksi. Hea nõid ei kavatsenudki enam moraali lugema hakata, vaid tõi kuuldavale mingid poisile arusaamatud sõnad, mille järel hakkas toimuma midagi väga imelikku. Nimelt nägi poiss, kuidas ümbritsevad taimed, põõsad ja puud liigutasid end – nad sirutusid tema poole, kuni üks pikk tugev rohukõrs end ümber ta parema jala keeras ja ta pikali tõmbas. Romet karjatas hirmust ja nägi õudusega, kuidas selle sama põõsa oksad, mida ta mõned hetked tagasi löönud oli, justkui hoogu võtsid ja siis talle kergelt vastu paljaid sääri langesid, nagu oleks ta vitsa saanud.

   „Kas sa ikka arvad, et loodus pole elus ja valu ei tunne?!“ karjus Smilla talle vihaselt.

   „Saan aru, saan aru!“ kisas poiss vastu, kartes, et saab põõsa käest jälle vopsu.

   Hea nõid lausus jälle oma võlusõnad, mille peale kõik ümbritsev taas oma rahulikku tavaolekusse naasis. Poiss kargas püsti ja pani kiiresti jooksu, söandamata tagasigi vaadata. „Ja et sa ei tuleks enam mõttelegi niimoodi oma toikaga vehkida!“ hüüdis Smilla talle järele. Ta võttis kotist oma võlusaua ja suunas selle tervendamiskavatsusega igale katkisele kohale, mida see ulakas poiss oli seal metsas tekitanud. Varsti pakkusid kõik kannatada saanud taimed, põõsad ja puuoksad oma täiuslikkuses taas silmailu ning hea nõid suundus rahulikuma südamega tagasi koju.

   Rometile jäi aga see kummaline kohtumine ja juhtum metsas igaveseks meelde ning ta ei julgenud enam sinnakanti veel kaua minna. Ta sai aga hea õppetunni ja tõesti suutis nüüd loodusele teise pilguga vaadata. Ta muutus hoopis ise selliseks, kes teisi manitses, kui nägi neid sama mõtlematult käitumas nagu ta ise kunagi ning selgitas neile, miks see pole hea tegu.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee