Vahel meeldis heale nõiale oma võlupeeglilt igasuguseid huvi pakkuvaid asju küsida. Ühel päeval, kui ta end peegli ees sättis ja ennast heakskiitvalt vaatas, et kui nooruslik ta veel välja näeb, tuli talle meelde Lumivalgekese muinasjutt, kus kuri kuninganna oma peeglilt ikka ja jälle küsis, kes on kauneim kogu maal ja pea alati sai vastuseks, et see on tema ise kuni ükskord peegel paljastas, et hoopis Lumivalgeke. Heal nõial tuli mõte huvi pärast küsida, kes on praegusel hetkel kõige ilusam inimene kogu maailmas.

   Kui ta oli oma küsimuse esitanud, näitas peegel talle ühte imeilusat printsessi, kes elas uhkes lossis kaugel, kaugel suure ookeani taga. Samal hetkel pistis Ville pea ukse vahelt sisse, et emalt midagi küsida, kui nägi samuti kaunist printsessi ja jäi teda lummatult vaatama. Võib öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Sellest hetkest peale ei andnud poeg heale nõiale Smillale asu – ta muudkui lunis, et saaks seda iludust isiklikult kohata.

   Smilla teadis, et lapsed olid viimasel ajal natuke igavlenud ja kuna ta ise armastas ka seiklusi, arvas, et polegi paha mõte printsessile külla minna. Ta luges oma lastele sõnad peale, kuidas käituda ja võlus nad ainult mõne sekundiga liblikatena selle lossi aeda, kus printsess elas. Parasjagu oli päikesepaisteline tuulevaikne ilm ning printsess jalutaski aias ringi, nuusutas lilli ning imetles vaadet eemal paistvatele madalatele mägedele ja ookeanile. Korraga maandus ta ninal oranžikirju liblikas, kes oli tegelikult maskeerunud Ville.

   „Vau!“ hüüatas printsess vaikselt ja ei julgenud end liigutadagi, kuna pelgas, et ajab liblika niimoodi kiiremini lendu. „See on kindlasti märk, et midagi head on mu ellu tulemas,“ mõtles ta endamisi ja tundis suurt heldimust selle ilusa tiivulise putuka vastu, kes tema nina peal end üsna mugavalt näis tundvat.

   Ville tundiski end väga mõnusalt, sest sai printsessile nii lähedal olla ja oli tol hetkel tema imetluse ainuobjekt. Smillale aga ei meeldinud, et nende kahe üksteise ainiti vaatamine nii pikale venis ja saatis Villele printsessile kuuldamatu signaali, et kohtumine on läbi. Ville lendaski vastu tahtmist ema ja õe juurde ning printsess ahhetas, nähes lausa kolme liblikat koos minema lendlemas ja puudutas õrnalt oma nina, kus ta veel kerget kõditust tundis.

   Tagasi oma kodus, narris Valle venda sõgeda armumise pärast, kuid Villel oli süda rahul, sest ta teadis, et lisaks enda soovi täitumisele printsessi lähemalt kohata tõstis ta tol päeval kindlasti ka tema kõrgeaususe tuju. Ja nii see oligi – veel õhtul uinudeski meenutas printsess neid liblikaid aias ja jäi magama, naeratus huulil.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee