Sellel õhtul oli osal pereliikmetel plaanis vabaõhuetendust vaatama minna. Õhustik oli närviline, nagu tavaliselt enne kuhugi aja peale minekut kippus olema. Ketlin ja Mattias olid vanaema juurde viidud. Grete ja isa olid juba valmis ja ootasid ema.

   Ema alles tuhnis oma riidekapis ja võttis järjest erinevaid kleite välja, proovides neid kordamööda selga. Ta keerutas peegli ees, kirtsutas nina ja vahetas jälle kleiti.

   „Hei, meil tuleb varsti minema hakata!“ hüüdis isa altkorruselt. „Kell on juba palju. Ei tahaks küll hiljaks jääda.“

   „Tule mulle korraks appi!“ hõikas ema. „Ütle oma arvamus.“

   „Mis mina tean öelda,“ torises isa, võttes sammud ülakorrusele. „Noh, see sobib ju,“ ütles ta parasjagu ema seljas oleva tumesinise kleidi kohta.

   „Kas tõesti? Ega see liialt ümber ole? Ma pole ammu trenni teinud, võib-olla toob kõhu ülemäära esile?“ kahtles ema.

   „Mina küll aru ei saa. Sobib kenasti, tule juba!“ kiirustas isa tagant.

   „Ei, sellega ma ei tunne end mugavalt,“ lausus ema otsustavalt ja kiskus kleidi seljast. „Proovin seda valget.“

   Saanud uue kleidi selga, hakkas ta ahhetama: „Jeerum, ma ei mäletanudki, et see nii lohmakas on! Nagu kott oleks seljas!“ Ja juba heitis ta selle ka eemale.

   „No mida ma panen?“ küsis ta natuke nutuselt, ise erinevaid kleite silmitsedes.

   Isa haaras voodilt ühe esimese ettejuhtuva kirju kleidi ja ulatas emale. „Pane see ja asi vask. Mäletan, et hiljuti kandsid seda ja see sobis hästi.“

   Ema võttis kiirustades isa pakutud kleidi vastu. Vaadates end peeglist, oli ta vaatepildiga täitsa rahul ja see riietus võiski jääda. Ta hakkas teisi kleite ruttu kappi tagasi panema, kui tuli Grete, et uurida, kaugel ettevalmistustega ollakse.

   Ema heitis talle korra pilgu ja imestas siis: „Misasja? Sa panid need püksid? Need ju liiga sportlikud. Teatrisse võiks ikka midagi viisakamat panna.“

   „Ah, ära hakka… See ju vabaõhuetendus, pole vaja nii peenutseda,“ tuli Gretelt vastuseks.

   „Ei tea, kas täna võib sadama ka hakata… Peaks vihmakeebid ka igaks juhuks kaasa võtma,“ arvas ema. „Otsi need palun esikust üles,“ pöördus ta isa poole. „Need peaks ühes riiulikorvis olema.“

   „Lähen, aga sina tee nüüd ruttu,“ ütles isa ja suundus trepi poole.

   „Jaa, haaran veel koti ja juba jooksen!“ hüüdis ema.

   Üsna varsti istusidki nad juba autos ja etendusele jõudsid õigeks ajaks.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee