Lõpuks ometi oli jälle suvi ja olemine kuidagi helgem. Lisaks oli veel ilus päikesepaisteline laupäeva hommik. 
   Pere istus söögilaua ümber. Laual auras ahvatlevalt vaagen omleti ja peekoniga. Kohvimasin tegi veel viimaseid kohvi valmimise hääli ja ema juba tõusiski, et kann võtta ja kohvi välja valama hakata. 
   „Täna on nii ilus ilm,“ ütles ta. „Mis oleks, kui läheks mere äärde?“ 
   „Mm, täna on ka see tänavafestival, mida ma juba nii kaua oodanud olen,“ lausus Grete. „Sinna võiks ka natukeseks minna.“ 
   Mattias aga hüüdis: „Tahan seiklusparki minna! Te ise ju lubasite, et millalgi varsti lähme.“ 
   Isa köhatas ja poetas vahele: „Väga pikalt ei tahaks kusagil olla, kergejõustikuvõistlused praegu ju.“  
   „Oeh, no küll on teiega keeruline, igaühel omad soovid,“ ohkas ema ja ta esialgne entusiasm oli juba kadunud. Isa poole pöördudes ütles ta: „Sinu sport ei ole ka kõige tähtsam, sellise ilmaga võiks ennast ikka kodust välja ajada. Ja pealegi saad hiljem järele vaadata!“ 
   „No otse ikka kõige parem, aga hea küll, lähme siis kusagile,“ andis isa järele. 
   Grete ja Mattias vaatasid emale ootusärevalt otsa, sest kõik teadsid, et sellistes asjades jääb lõppsõna talle. Ema oli mõtliku näoga, võttis lonksu kohvi ja tegi seejärel ettepaneku: „Teeks siis nii, et läheks käiks sealt tänavafestivalilt läbi ja siis mere äärde.“ Ta küsis Mattiaselt: „Ehk võtaks seikluspargi homme plaani? Homme lubas ka sooja ja kuiva ilma.“    „Jah!“ hüüdis väike Ketlin rõõmsalt laua otsast, nägu säramas. 
   Selle peale hakkasid kõik naerma ja ema ettepanekuga oldi nõus.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee