Meelike jõudis jälle unenäomaailma ja leidis end haljalt aasalt, kus oli palju rohelust, ilusaid lilli ning kirjusid linde ja liblikaid. Päike paistis eredalt ja kusagil eemal oli kuulda ojakese vulinat. Ta tõmbas suure sõõmu värsket õhku kopsudesse, kui korraga nägi kedagi oma nina peale maanduvat. See oli üks väike tiivakestega poiss, kes oli üpris naljakalt riides – pika koonusmütsi, vanamoelise pluusi, põlvpükste ja kaarduvate ninaotstega kingadega. 
   „Tere, Meelike!“ tervitas see tegelane sõbralikult. „Rõõm sind meie maal näha!“ 
   Meelike vaatas teda veidi hämmeldunult ja küsis siis, et kus ta asub. Tiibadega poiss vastas, et ta on haldjatemaal ja tutvustas ennast kui haldjas Vispi. Ta pakkus agaralt, et võib Meelikest ringi juhatada ja lendaski ees minema, tüdruk õhinal järele jooksmas. Nad liikusid sellelt imeliselt aasalt metsa, mis tundus isegi veel sädelevam ja suurejoonelisem. Võimsad puud kõrgusid igal pool, kuid nad olid selliste vahedega, et lasid päikesepaiste kenasti läbi ja nii oli metsaalune valgusküllane. Meelike nägi igasuguseid erinevaid taimi ja omale teada-tuntud, aga samuti ka tundmatuid loomi ja putukaid. Kummalisel kombel ei tundnud tüdruk mitte millegi ega kellegi ees hirmu, olemine oli hea ja turvaline. Silmad imestusest pärani, proovis ta Vispil järel püsida. Õnneks ei lennanud haldjapoiss liiga kiiresti, andes Meelikesele aega kogu ümbritsevat ilu endasse ahmida. Viimaks jõudsid nad eriti suure ja paksu laiade lehtedega puu juurde. Kui Meelike üles vaatas, ei näinud ta isegi mitte latva – nii kõrge oli see puu. 
   „See on meie kodu,“ ütles Visp ja koputas kolm korda vastu puutüve. Nagu võluväel avanes alguses mitte näha olnud uks ja haldjapoiss lendas sisse. 
   „Ja kuidas mina sealt läbi pääseks?“ vaatas Meelike nõutult pisikese ukse poole. Visp pistis pea ukse vahelt välja, muigas ja vibutas siis oma võlukepikest. Tüdruku silme ees läks uduseks ja tal tekkis mõneks hetkeks kaaluta olekus keerlemise tunne, kuni selle aistingu möödumisel avastas, et ka tema on muutunud sama tillukeseks kui Visp, ainult tiibu polnud seljas. Nüüd sai ta samuti puutüves olevast uksest sisse astuda. 
   Puu sees oli nagu suur ballisaal, aga mitte nii uhke ja pidulik, pigem kodusemalt hubane. Seda suurt ruumi läbistas sume valgus ja seal oli palju tiivulisi haldjaid, nii poisse kui tüdrukuid, nii nooremaid kui eakamaid. Nad kõik sebisid ringi ja justkui valmistusid millekski. Meelike nägi, et igalt poolt saali seintelt ja laelt viisid käigud veel edasi ja nende kaudu toimus pidev liikumine. Üks kena roosade põskede ja helesiniste silmadega haldjaneiu lendas koheselt ligi ja vaatas uustulnukat huviga. 
   „Oo, millise armsa olevuse sa meile külla tõid,“ kiitis ta Vispi. Varsti kogunes nende ümber juba teisigi puuelanikke ning uudishimulikumad hakkasid Meelikesele igasuguseid küsimusi esitama, näiteks sedagi, kas talle meeldib inimene olla ja kas ta ei tahaks osata lennata. 
   Selgus, et haldjad olid just alustamas einestamisega ja nad kutsusid ka Meelikese lahkelt endi sekka laua äärde. Nende toidulaual olid erksavärvilised smuutide laadsed joogid, puu- ja köögiviljad ning mingi aur, mis väikeste kinniste anumate seest välja imbus. Meelike proovis kõigest natuke ja nautis iga suutäit. Millised imelised maitsed ja aroomid! Ta nuusutas taevalikult lõhnavaid aure, rüüpas värskendavaid värvilisi jooke ja kristallselget karastavat vett, ampsas mahlakaid tükikesi värsketelt viljadelt ning tundis end haldjate lõbusas ja sõbralikus seltskonnas ülimõnusalt. 
   Siis aga läks Meelikesel järsku silme ees jälle uduseks ja taas tabas teda kaaluta oleku tunne. Kui ta silmad avas, avastas ta end oma voodist, suu veel matsumas. Tal oli täitsa kahju, et oma ilusast unenäost keset uhket söömaaega üles ärkas.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee