Ühel kenal päikeselisel suvepäeval läksid Ville ja Valle metsa mängima. Neil oli seal alati huvitav, sest ka nemad nagu nende emagi mõistsid loomade, lindude ja teiste loodusolendite keelt ning seetõttu oli neil alati mängukaaslasi. Inimesi nad oma kodu lähedal eriti ei kohanud, sest see asus ikkagi päris sügaval metsa sees.

   Jõudnud joostes puude vahel peituvale aasale, oli õe ja venna imestus aga suur, kui nägid seal väikest nutvat tüdrukut. Nad läksid küsima, mis tal juhtunud oli ja selgus, et tüdruk on eksinud ja et ta nimi on Mia. Ta olevat oma vanemate ja kahe suurema vennaga metsa esimesi mustikaid otsima tulnud, kuid oli mingil hetkel ilusat musta lindu näinud ning talle järgnenud, kui see eemale lendas. Sellel aasal oli ta aga linnu silmist kaotanud ja avastas, et on täitsa üksi.

   „See oli kindlasti Baaba ronk, kes tahtis pahandust teha,“ pomises Ville Vallele vaikselt ja pakkus seejärel Miale lahkesti nende abi tema pere leidmisel. Nad suundusid tagasi paksu metsa rüppe ja hakkasid edasi kõndides hõikama, et end kuuldavaks teha ja lootsid, et neile vastatakse. Lapsed liikusid niimoodi päris tükk aega, kuid oodatud tulemust ei saabunudki. Lõpuks pakkus Valle välja, et nad peaks abi saamiseks ema poole pöörduma. Nii nad läksidki hoopis enda koju.

   Kui hea nõid Smilla eksimise loo ära kuulas, paitas ta hellalt Mia pead ja kinnitas talle, et kõik saab varsti korda. Tal polnud vaja muud teha, kui võtta oma võlubinokkel ja selle abil tuvastada tüdrukukese perekonna asupaik. Ta nägi, kuidas nad meeleheitlikult mööda metsa jooksevad ja Miat hüüavad. Siis haaras ta oma võlukompassi, millesse märkis pere asukoha ning see hakkas neid ilmeksimatult selles suunas juhatama. Hea nõid koos lastega lihtsalt järgnes kompassi juhistele.

   Ei läinudki eriti kaua aega, kui juba oldigi kohal. Mia ema puhkes kergendunult nutma ja tormas oma tütart kaisutama. Isa ja vendade näost oli ka näha, nagu oleks neilt suur murekoorem just langenud. Kõigil oli nii hea meel, et Mia tagasi nende juures oli, et kellelgi ei tulnud pähegi temaga tõrelema hakata, et miks ta niimoodi vargsi eemale läinud oli. Pere tänas südamest head nõida ja tema lapsi abi eest ja lahkus metsast, hoolimata sellest, et neil alles üsna vähe mustikaid korjatud oli. Nõia pere pöördus samuti hea tujuga tagasi koju, sest on ju suur rõõm sellest, kui ollakse saanud kasulik olla ja kedagi natukenegi aidata.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee