Pere sõitis parajasti teise linna vanaemale ja vanaisale külla. Ema istus ees isa kõrval nagu ikka, lapsed olid taga. Grete uuris midagi nutitelefonist, Mattias vaatas aknast mööduvat maastikku ja Ketlin magas.

   Ema oli üsna pinges, sest talle ei meeldinud maanteesõidud. Tema arvates oli pikk sõit autoga üks ohtlik ettevõtmine ja nii ta püsis valvel, suutmata end lõdvaks lasta. Sellises olekus kippus ta isa õpetama: küll palus ta kiirust vähendada, küll möödasõite mitte teha, küll eessõitva autoga suuremat pikivahet hoida, küll rohkem teeserva ääres sõita.

   Isale jälle ei meeldinud, et ema niimoodi käitus. Tema tundis, et kontrollib autot kindlalt ja ema hädaldamine ainult segas teda. Kui ema taas auto juhtimise kohta midagi ütles, lausus isa närviliselt: „Kuule, aga tee ise load ära ja hakka sõitma. Sa juba praegu nii tark, õppimine kergem.“

   „Küll ma millalgi teen ka, aga seni võiksid sina meid ikka turvaliselt sõidutada,“ nähvas ema. „Miks see kiirus sul nii suur peab olema? Meil pole ju kuhugi kiiret,“ jätkas ta.

   „Ma sõidan praegu suurimal lubatud kiirusel. Milleks siis aeglasemalt sõita? Teeolud on ju head. Sa oled ise lihtsalt üks paras jänespüks,“ ütles isa.

   Ema ohkas ja heitis siis pilgu taha. „Mis sul seal telefonis nii huvitavat on, Grete?“ küsis ta.

   „Messengeris olen,“ vastas Grete.

   „Kuule, kas sa ei arva, et sa liialt palju ninapidi telefonis istud? Vaata parem välja, imetle loodust,“ soovitas ema.

   „Mul on üks oluline vestlus pooleli,“ lausus Grete.

   „Ja kellega siis vestled?“ päris ema.

   „Anetega,“ tuli vastuseks.

   Ema hakkas naerma: „Alles olite eile õhtul koos… Kas ei jõudnud siis kõiki tähtsaid jutte räägitud?“

   „No ju siis,“ ühmas Grete mokaotsast.

   Auto veeres mööda maanteed edasi ja ema nägi kergendusega silti, et sihtkohani on veel kõigest 20 kilomeetrit jäänud.

Võta ühendust

E-mail: info@mindiks.ee